Salla küla asub Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas Emumäe kirdejalamil.
Võime hää meele ja uhkusega öelda, et märkmeid elust-olust Salla külas võib leida juba Taani hindamisraamatus 13. sajandi alguses. Nii et siinkandis on aktiivselt tegutsetud vähemasti 800 aasta jagu.
Meile jagub nii ürgset loodust kui ka väljapaistvat arhitektuuri. Salla küla lõunaosas asuvad kaks kultuskivi, mis on arheoloogiamälestistena riikliku kaitse alla võetud. Nendest ühe, Pärt-Jaagu talumaadel asuva liukivi kohta on kujunenud tava, et iga võõras, kes liukivi juurde satub, peab sealt liugu laskma. Liulaskmisest on kivisse tekkinud ka märgatav jälg. Kui Salla kanti juhtud, tule lase kivil üks liug!
Sallast rääkides ei saa mõisast muidugi üle ega ümber, sest küllap on mõis olnud just see kese, mille lähistel on külaelu sajandite jooksul edenenud. Mõisa kohta leiab esimesi teateid aastast 1479, mil selle omanikuks sai Diedrich Lyttel. Aja jooksul on mõisal olnud mitmeid kõlava nimega valitsejaid ja valitsejaperesid: Plettenberg, Rope, Ermes, Stryk, Wrangell, Schulmann, Bruemmer ja Reese. Mõisas on 19. sajandil elanud ka rüütelkonna pealik ja hilisem Liivimaa kuberner Magnus von Essen. Viimaseks mõisaomanikuks enne suurmaaomanduste riigistamist 1919. aastal oli Ernst von Harpe. Alates 1921. aastast kolis mõisamajja Salla põhikool, mis tegutses seal kuni 2014. aastani. Üle kümne aasta asus mõisas ka Salla raamatukogu. Oma baroksete mõjutustega varaklassitsistliku kuju sai mõisa peahoone ümberehituste käigus 18. sajandi teisel poolel. Praegu on Salla mõisakompleks eraomandis.
Kui 1868. aastal kaotati Eestis lõplikult teoorjus, said Salla kohalikud talupojad õiguse ja võimaluse hakata mõisalt talusid päriseks ostma. See andis kogu külale uue hingamise, kõik arenes hoogsalt, nii et esimese Eesti Vabariigi ajal kujunes Sallast vallakeskus koos vallamaja ja vanemaga. 1930. aastate lõpuks oli Sallas 12 heal järjel talu, mis olid paigutunud erilise tänavkülana teine teisele poole teed: kuus talu ühel pool, kuus talu teisel pool. Põllud asetsesid ümber küla kitsaste siiludena, põllu- ja heinamaad eraldi. Külaelanikke oli kokku saja ringis: lisaks taluperedele elasid siin veel vallasekretär, konstaabel, kooliõpetajad, vürts-pudupoodnik, rätsep, õmbleja, kingsepp, kellassepp, pagar jt. Tol ajal elati Sallas vilgast seltsielu, sest ühelt poolt oli arukaim viis teha paljusid talutöid üheskoos ja organiseeritult; teisalt ei saanud ju ka ainuüksi tööd rühkida – vaimu harida ja hinge kosutada oli niisamuti vaja. Üks mõjukamaid seltse oli Salla haridusselts, kes juhtis küla ja lähema piirkonna kultuurielu: vedas näiteringi ja laulukoori, korraldas pidusid, kirjandusõhtuid ja spordivõistlusi. Töisemate seltside hulka kuulusid põllumeeste selts, maanaiste selts, piimaühing, kartuliühing ja masinaühing. Ning üks korralik küla ei saanud ju mõistagi ilma ontliku tuletõrjeseltsita!
II maailmasõja aastatel tehti Salla külas võigast hävitustööd: paljud pered küüditati Siberisse, külaelanikke hukkus kodus, metsas ja lahingutes. Mitmed talupaigad jäidki tühjaks ning nende perede mälestamiseks on olnud mõtteis asetada talu asukohtadele mälestusmärgid. Külaelanike arv oli silmnähtavalt kahanenud, riigikord muutunud, kuid ega nõukogude perioodilgi elu Sallas seisma jäänud. Tõtt-öelda paiknes siinkandis Salla riigimajand, mille peasuunaks oli tõuveisekasvatus, liha- ja piimatootmine.
Nüüd kulgeb Salla mõnusas külaelurütmis vabas Eestis. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil elab siin 87 püsielanikku, kuid suvisel ajal liigub ja peatub rahvast külas muidugi rohkem. Et siin on ärksaid inimesi, kes soovivad ise midagi ära teha ja külaelu põnevamaks muuta, siis ühe algatusena on saanud uue elu Salla seltsimaja: loodetavasti saab sellest piirkondliku seltsitegevuse keskus, infopunkt ja kohaliku pärandi hoidja. Oled oodatud nii meie üritustel osalema kui ka ise üritusi korraldama! Tule Salla külla!